Print Friendly

Fenno-Ugria Asutusest saab laenutada
järgmisi soome-ugri dokumentaalfilme:

JURI VELLA MAAILM

Dokumentaalfilm räägib metsaneenetsi ühiskonnategelasest ja kirjanikust Juri Vellast, mehest, kes vastukaaluks pealetungivale “tsivilisatsioonile” on loonud oma maailma. 10 aastat tagasi läks ta külast ära taigasse põhjapõdrakasvatajaks. Ta rajas paarikümne hektari suurusele maa-alale suve- ja talvelaagrist koosneva põhjapõdrakasvatuskompleksi, kuhu kolisid elama ka tema kaks tütart peredega.

Tegemist pole lihtsa karjakasvatustaluga, vaid omaette väikese maailmaga, mis peab sealsetele elanikele pakkuma kaitset Siberi põlisrahvaid varitsevate ohtude eest, milledeks on ühelt poolt alkoholi põhjustatud degenereerumine ja teiselt poolt traditsioonilistele elatusaladele vaenulik Vene riigi ekstensiivne majanduspoliitika. Et säästa oma lapselapsi külas valitsevate sotsiaalsete ja psüühiliste probleemide eest, on ta oma talvelaagrisse rajanud kooli, kus viit last õpetavad kaks ukraina päritolu õpetajannat.

Lisaks põdrakasvatusele ja ühiskondlikule tööle Handi-Mansi autonoomse ringkonna erapõdrakasvatajate liidu esimehena on ta loonud Varjogani vabaõhumuuseumi, etnograafilise ja põhiliselt enda salvestatud videoarhiivi hantide ja metsaneenetsite elust.
Kriitik Andres Laasik kirjutas Eesti Päevalehes (13.02.2003): “Tõsielufilm Juri Vella maailm räägib midagi olulist. Lugu mehest, kes naaseb põhja-põdrakasvatuse ja tundraelu juurde, õpetab ellujäämist iseendana.”

Filmi tutvustus SURI leheküljel

Stsenarist, režissöör, operaator, helioperaator ja produtsent Liivo Niglas
Valmimisaasta 2003
Dokumentaalfilm 58 min
Vene ja neenetsi keeles
Filmist on koopiad ingliskeelsete, venekeelsete, prantsuskeelsete ja eestikeelsete subtiitritega
DVD

ELAVANA MAETUD

Filmi algmaterjal on üles võetud kunagises kloostrikülas D´azarvis (Jašozero) 2005. aasta juulis. Dokumentaalset käsitlust raamib Põhja-Venemaal laialt tuntud muistend “endamatjate tšuudide” kohta. Seda on vepslased kõnelnud paiguti ka iseendi kohta. Feliks Oinasele toetudes võiks legendi algupära pidada ka õigeuskliku impeeriumi koloniaaltegevuse õigustuseks “vaimupimedate paganate” hävitamisele.

D´azarvi viimane päriselanik Maria Anissimova meenutab kompromissitu ausameelsusega 1920. ja 1930. aastatel toimunud ulatuslikku topoklasmi (kohaliku kultuuriruumi kahjustamist) ja sellele järgnenud etnotsiidi (rahvahävingut). Oma jõuliselt eetiliste hoiakute ning pärimussidusa maailmavaatega osutub Maria paikkondliku mälu suurepäraseks hoidjaks. Maria ema oli vepslane Vehrutšeist ja isa pooleldi venelane Kušlegast (vepsa Kus’selga). Maria pagižeb vepsa keelt tönkamisi, sest paar-kolm aastakümmet selle vaegkasutust on muutnud kõnelemise vaevaliseks.

Siin laante rüpes elunevad aga ka järve-, sauna-, maja- ja metshaldjad ja käivad kalmulised. Kui saunas, laudas või järve ääres põhjendamatult käratseda või tülitseda, siis võib see kaasa tuua haldjarahva kättemaksu – keegi kas upub, eksib, lõpeb mõni loom või mõni maja hävib kahjutules. Üle kõige pelgab Maria aga äikseilma. Siis katab ta kinni aknad ja peeglid ning peidab ära terariistad.

Maria argiellu kuuluvad ka pühakud – Neitsi Maarja, Nikolai Imetegija ning kohalik kaitsepühak Iona Jašozerski. Kahjuks oli need esiemade poolt pärandatud hinnalised puule maalitud ikoonid temalt äsja röövinud jõuk munkadena esinenud vargaid. Maria on intensiivne unenägija ja -tõlgendaja. Pärast oma mehe lahkumist nägi ta abikaasat unes pea kõigil neljakümnel ööl. Kadunuke liigub kuue nädala vältel veel oma endistel radadel – kalavetel, õuel ja isegi kodutares. Maria on näinud ka mitmeid endeunesid – muu seas sellest, kuidas küla jääb kunagi täiesti inimtühjaks.

Filmi lõpetab rituaalne itkemine ning lahkunu mälestamine D´azarvi uuemal külakalmistul, kuhu filmi peategelane mattis hiljuti mehe. Tegelikkuses kestis esitus üle poole tunni, ent filmi jõudis pingestatud ja sugestiivsetest itkulauludest vaid kolme minuti jagu valitud lõike.

Filmi autorid: Madis Arukask ja Taisto Kalevi Raudalainen
Režissöör: Maarika Lauri
ETV 2006
DVD

PÄIKESELAPSED

Päikeselapsed on oma autorite sõnul uurimusfilm udmurdi identiteedist ehk audiovisuaalselt dokumenteeritud sotsiokultuuriline pilt udmurtidest.

Tallinna Ülikooli doktorant Anne-Liis Peterson (Ruussaar) ja Müncheni Ülikooli doktorant Kristel Kaljund intervjueerisid 2001. ja 2002. aastal Venemaal Udmurdi vabariigis elavaid udmurte. Võttekohad olid Ižkar, Kez, Izgurt ja Kuzebajevo.

Küsitlustest pidi selguma, kuidas tajuvad udmurdid oma identiteeti. Samuti selgub filmist, millises suhtes on udmurdi ja vene identiteet ning kuidas nad koos toimivad. Udmurdid kõnelevad ka oma kultuuri hetkeolukorrast, udmurtide mainest ja muust sarnasest.
Küsitletute hulgas oli nii tavalisi maainimesi kui ka haritlasi ja ärimehi. Meilgi tuntud udmurdi šamaan-kunstniku Juri Kutšõrani intervjuule lisaks näidatakse katkendit ta performance’ist.

Autorid kirjutavad: “Soome-ugri väikerahvaste liikmetel Vene Föderatsioonis on välja kujunenud kahene etniline identiteet, milles soomeugriline rahvuslik identiteet on vene identiteediga läbi põimunud. Sellise identiteedi kujunemine on tingitud rahvusliku intelligentsi vähesusest, emakeelse kooli puudumisest ning väikerahvaste vähestest õigustest. Ainult oma rahvusliku identiteedi omamine oleks piirav element inimlikul tasandil: samaaegselt venelane olles saab tunda ennast täisväärtusliku kodanikuna ning kasutada enam võimalusi, kuivõrd Venemaal pole ei majandus ega demokraatia just heal järjel. Kahese etnilise identiteedi omamine pole iseenesest veel ohtlik. Küll aga on udmurdi identiteedi puudumine ohuks udmurdi rahva tulevikule.”

Soome-ugri permi keelerühma kuuluvaid udmurte on umbes 750 000, udmurdi keelt emakeelena kõneleb neist 70%.

Filmi tutvustus

Nikodemus Film 2002
Autorid: Liis Ruussaar, Kristel Kaljund
Udmurdi keeles eestikeelsete subtiitritega
DVD 34 min

PERMIKOMI SÜGIS

Eesti Rahva Muuseumi poolt välja antud Indrek Jäätsi dokumentaalfilm Permikomi sügis on esimene film, mida ERM tiražeerib. Etnograafilise ainese ja argielu salvestamisel filmilindile on ERMis pikaajalised traditsioonid. Filme hakati muuseumis tegema 1960. aastatel ERMi tollase direktori Aleksei Petersoni initsiatiivil. Kuigi filme on aastate jooksul tehtud palju, on “Permikomi sügis” esimene, mida ERM levitab.

ERMi teaduri Indrek Jäätsi film räägib etnilisest identiteedist, assimileerumisest ja rahvuspoliitikast tänapäeva Venemaal ühe soome-ugri rahva näitel. Permikomidest tehtud filmi “Permikomi sügis” võtted toimusid 2008. aasta septembris Venemaal Permi krais Permikomi ringkonnas – peamiselt selle pealinnas Kudõmkaris ning lähikonna külades. Intervjuude ja argielustseenide kaudu dokumenteerib film praegust majanduslikku ja kultuurilist olukorda permikomide asualal, mis kuulub Venemaa Euroopa-osa vaeseimate piirkondade hulka. Uuritakse, mida tähendab olla permikomi tänapäeva Venemaal.

Autor: Indrek Jääts
Režissöör ja operaator: Maido Selgmäe
Produtsent: Pille Runnel
Tootja: ERM 2009
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Hõimurahvaste Programm
DVD on kolmkeelne (eesti, vene, inglise) 57 min.

VAHTSÕ ILMA VEERE PÄÄL

Film räägib Venemaa ja Eesti piirialal elavast setu rahvast ja selle rahva kultuurist. Filmi aluseks on aastatel 2001–2004 ETV-le toodetud dokumentaalfilmide sari “Veere pääl”, mida filmiti nii Eestis kui ka piiri taga Petserimaal.

Vaata filmi Youtube’ist

Käsikiri: Silvia Karro, Peeter Brambat
Režissöör: Peeter Brambat
DVD 55 min

SUGUVÕSA

Kes me oleme, kust me tuleme, kuhu läheme? Nii sõnastas soome-ugri rahavaste päritolu, oleviku ja tuleviku mõistatuse Lennart Meri. Sama võivad täna endalt küsida 23 miljonit soome-ugri keeli kõnelevat inimest tohutul Euraasia mandril. Film räägib soome-ugri keelte olukorrast ja probleemidest.

Käsikiri: Mart Meri, Mart Rannut
Režissöör: Mart Taevere
DVD 28 min

Eestis elav mari filmimees Aleksei Aleksejev on loonud mitmeid dokumentaalfilme. 2003. aastal asutas ta mittetulundusühingu Etnomeedia, mille eesmärk on tutvustada soome-ugri rahvaste etnograafiat, folkloori, antropoloogiat ja teisi rahvuskultuuri valdkondi. Tema tegevus aitab kaasa soome-ugri hõimurahvaste kultuuri tundmaõppimisele ning Eesti kultuurimaastiku rikastamisele.

MARI RAHVA PULMAD

Filmi “Mari rahva pulmad” kohta ütleb Aleksei Aleksejev ise järgmist: “Mari pulm ei ole tänaseni kaotanud oma eripära. Mari vanasõna ütleb: “Nii nagu sa pulmi pead, nii sa ka elad!” Seepärast tavatsetakse pulmi pidada nii, nagu seda on tehtud põlvest põlve. Osa maride pulmakombeid on saanud oma traditsioonilise aluse loodususust.

Pulmad algasid alati reedel, sest see päev on maridel püha päev. Kui mõnes külas on pulmad tulemas, siis kogu küla ootab ning teeb ettevalmistusi. Naised panevad selga rahvariided, mis on iseenesest keeruline ja sakraalne toiming, millega kaitstakse ennast kurja silma eest. Igaüks toob pulmalauale ka oma söögi ja joogi. Pulmas on igaühele ette nähtud mingi kohustus. Pulmad viib läbi pulmavanem, tavaliselt on see peigmehe vend.

Väga suur tähendus on pulmatantsudel, usutakse, et kui keegi eksib mõne tantsu tantsimisel, võib ta noorpaarile õnnetuse kaela tuua. Pulm kestab kaks-kolm päeva, iga päev on seotud ühe kindla tseremooniaga.

Vaata filmi Youtube’ist

Režissöör: Aleksei Aleksejev
DVD 28 min

PÜHA MÄGI

Film “Püha mägi” näitab, et mari paganausk pole kaotanud oma esialgset kuju. Paljud palved on säilinud ja elavad edasi tänapäevalgi. Iga nelja aasta tagant korraldab mari rahvas Vjatka jõel Tšumbõlati mäe juures paganausu palvetamise. Legend räägib, et mägi kannab niisugust nime mari vanema Tšumbõlati auks. Pärast surma maeti ta sellesse kohta ja nüüd puhkab siin tema hing.

Tšumbõlati palvet nimetatakse ka mäe esivanema kummardamiseks ja sellepärast on see mägi püha. Arvatakse, et taevani tõusev mägi on lähemal peajumalale Kugu Jumole. Palvuse valmistab ette paganausu õpetaja kart, ta valmistub selleks kogu eelneva aasta. Püha mäe juurde tullakse palvetama tervete perekondade ja küladega. Sellel päeval Tšumbõlati mäe juurde kogunevatel inimestel on kaasas rahvustoidud.

Kindlaksmääratud kohas süüdatakse lõke, kart loeb palve ning palub jumalaid: valget suurt jumalat, tuulte jumalat, viha ja välgu jumalat ning maaema, et nad hoiaksid looduslikud hädad viljapõldudest eemal ja aitaksid kasvatada rikkaliku saagi. Nad toovad ohvriks härgi, lambaid ja hanesid. Alamateks loomadeks loetakse kanu ja kukkesid ja seepärast ei ole nad ohverdamiseks kõlbulikud.

Suur palvetamine kestab kaks või kolm päeva ja sinna sõidavad kokku marid erinevatest regioonidest. Kultusriitusi võib läbi viia ainult kindlatel nädalapäevadel: esmaspäeval, neljapäeval, reedel ja pühapäeval. Palvetamist läbi viia on lubatud noore kuu ajal või täiskuu ajal. Ükskõik millise palve eesmärk ei ole ainult inimeste kokku kutsumine ja nende eest palvete lugemine, vaid iga uskliku südames õilsate tunnete – vastastikuse mõistmise, kaastunde ja halastuse – äratamine.

Vaata filmi Youtube’ist

Režissöör: Aleksei Aleksejev
DVD 28 min

LAULUPIDU MARIMAAL

Film näitab, kuidas marid hakkasid eestlaste eeskujul 2003. aastast alates laulupidusid korraldama. Näeb nii laulupidu kui ka selle ettevalmistamist, rahvariiete õmblemist, arutlusi rahvuskultuuri püsimise teemadel. Laulupidu peetakse iga aasta 12. juunil enne heinateoeelset lillede päeva.

Kui niidumarisid peetakse tantsurahvaks, siis Volga vastaskaldal elavad mäemarid on laulurahvas. Seepärast ongi laulupidusid korraldatud nende juures, kohale tullakse aga kogu Marimaalt.

Filmist Eesti Päevalehes

Vaata filmi Youtube’ist

Režissöör: Aleksei Aleksejev
DVD 28 min

HIIEPUU VÄGI

Siia püha puu alla on maetud viimase mari pealiku poja Akpatri hing. Arvatakse, et vähemalt kord elus peab mari tulema püha puu juurde ja tooma ohvrianniks rätiku. Akpatr oli valgustaja ja teejuht. Ta rajas neis paigus esimese mari küla ja temast sai mari usu juht. Eksisteerib legend, mille järgi Akpatri jõu allikakas oli kuldne part, kes ujus meetünnis tema maja põranda all. Akpatri naine avaldas selle saladuse ja Akpatri jõud kadus, varsti ta suri ja maeti hiiepuu alla.

Vaata filmi Youtube’ist

Režissöör Aleksei Aleksejev
DVD 27 min 30 sek